Raija Raakel Bartens o.s. Jokinen (s. 25.10.1933 Vaasa) on suomalainen kielitieteilijä.
Raija Raakel Bartens oppr. Jokinen (f.
Hän oli Helsingin yliopiston suomalais-ugrilaisen kielentutkimuksen professori 1980–1997.
25.10.1933 i Vasa) er ein finsk lingvist.Ho var professor i fennougristikk ved Helsingfors universitet 1980–1997.
Hän tutki saamen kielen sijaoppia ja etäsukukielten verbioppia.[1] Hänestä tuli myöhemmin pikemminkin folkloristi, ja hän tutki kansanrunojen kieltä ja maailmankuvaa.
Ho forska på samisk kasussyntaks og verbmorfologi i sentrale og austlege uralske språk[1].
Hän on myös suomentanut etäsukukielistä kansan- ja taiderunoutta.
Seinare i karriera arbeidde ho meir som folklorist.
Hän julkaisi ollessaan jo eläkkeellä käsikirjat mordvalaiskielten ja permiläisten kielten rakenteesta ja kielihistoriasta, jotka ovat alansa perusteoksia.[2]
Som pensjonist publiserte ho handbøker om mordvinske språk og permiske språk.[2]
Bartens valmistui Helsingin yliopistosta filosofian kandidaatiksi vuonna 1958, ja ensimmäisen tieteellisen artikkelinsa hän julkaisi Virittäjässä 1959.[3] Lisensiaatintyö saamelaiskielten postpositioista valmistui vuonna 1965, ja sijamuotoja käsittelevä väitöskirja julkaistiin vuonna 1972.[4] 1960-luvulta alkaen Bartens toimitti yhdessä Erkki Itkosen ja Lea Laitisen kanssa laajaa inarinsaamen kielen sanakirjaa, joka valmistui 1990-luvun alussa.
Bartens vart filosofisk kandidat i 1958, og publiserte den første vitskaplege artikkelen sin i Virittäjä 1959.[1] Lisensiatarbeidet om samiske postposisjonar vart ferdig i 1965, og doktoravhandlinga om kasus vart publisert i 1972.[2] Frå og med 1960-talet har ho i lag med Erkki Itkosen og Lea Laitisen ei omfattande enaresamisk ordbok, som vart ferdig tidleg på 1990talet.
Bartens valittiin Suomalaisen Tiedeakatemian jäseneksi vuonna 1982.[3]
Bartens vart vald inn i det finske vitskapsakademiet i 1982.[3]
Julkaisuja
Publikasjonar
Viitteet
Referansar
Saamelaiskulttuurin keskus Sajos Saamelaiskulttuurin keskus Sajos Sijainti Inari Valmistumisvuosi 2012 Käyttäjä Saamelaiskäräjät, SAKK, saamelaiskirjasto ja -arkisto, Lapin aluehallintovirasto Julkisivumateriaali puu,lasi Lisää rakennusartikkeleitaArkkitehtuurin teemasivulla Infobox OKVirheellinen NIMI-arvo
Samekulturens senter Sajos Samekulturens senter Sajos Stad Enare Byggeår 2012 Brukarar Det finske sametinget SOGSAKK Det samiske biblioteket og arkivet Lapin aluehallintovirasto Fasademateriale Tre, glas Fleire artiklar om byggverk påArkitekturportalen Infobox OKVirheellinen NIMI-arvo
Saamelaiskulttuurikeskus Sajos
Det samiske kultursenteret Sajos
Saamelaiskulttuurikeskus Sajos on Inarissa sijaitseva saamelaisten kulttuuri- ja hallintokeskus, joka toimii kongressi- ja tapahtumatilana.
Det samiske kultursenter Sajos er eit kultursenter og administrativt senter i Enare, som også fungerer som kongress- og arrangementslokale.
Rakennus valmistui tammikuussa 2012 ja vihittiin käyttöön huhtikuussa 2012.[1]
Sajos sto ferdig i januar 2012 og vart offisielt opna i april 2012.[1]
Sajoksessa toimii saamelaiskäräjät, saamelaisalueen koulutuskeskus SAKK, saamelaiskirjasto ja -arkisto, Lapin aluehallintovirasto ja useita yhdistyksiä.[1]
Sajos inneheld administrasjon og møtelokale for det finske sametinget, Det samiske områdets utdanningssenter SOGSAKK, det samiske biblioteket og det samiske arkivet, Lapin aluehallintovirasto og fleire foreiningar.[1]
Rakennuksen rakennutti Senaattikiinteistöt, ja se tuli maksamaan 15 miljoonaa euroa.
Byggherre var Senaattikiinteistöt og bygget kosta 15 millionar euro.
Rakennuksen suunnitteli arkkitehtitoimisto HALO Arkkitehdit Oy Oulusta.
Bygget vart teikna av arktitektkontoret HALO Arkkitehdit Oy i Uleåborg.
Projektipäällikkö oli Janne Laukka, muut suunnittelijat Tuomas Niemelä ja Milla Parkkali.
Prosjektleiar var Janne Laukka, andre pranleggarar var Tuomas Niemelä og Milla Parkkali.
Hankkeen projektipäällikkö oli Juha Guttorm.[1]
Prosjektleiar for byggeprosessen var Juha Guttorm.[1]
Rakennus on ulkoa tumma, sisältä vaaleaa mäntyä.
Bygninga er på utsida mørk og på innsida lys furu.
Sen suunnittelussa on otettu vaikutteita saamelaisperinteestä, kuten kilpailuohjelmassa edellytettiin.
Utforminga er inspirert av samiske tradisjonar, noko konkurransevilkåra også ba om.
Sajos on inarinsaamea ja tarkoittaa tukikohtaa tai asentopaikkaa.[1]
Ordet sajos er enaresamisk og tyder støttepunkt.[1]
Hankkeella on pitkä historia, sillä jo 1970-luvulla oli vireillä oman tilan saaminen.
Prosjektet har ei lang historie. Det dåverande samiske utvalet var allereie på 1970-talet på jakt etter eit eige lokale.
Asia oli esillä myös 1996, jolloin perustettiin saamelaiskäräjät.
Saka var også oppe i 1996, då det finske sametinget vart grunnlagt.
Suunnittelu sai vauhtia vuonna 2000, ja valtion budjettiin se tuli 2007.[1]
Planprosessen skaut fart i 2000 og prosjektet kom på statsbudsjettet i 2007.[1]
Varhaiskantasuomi on itämerensuomalaisten kielten ja saamelaiskielten yhteinen kantakieli, jota joskus kutsutaan myös suomalais-saamelaiseksi kantakieleksi.
Det finsk-samiske urspråket (finsk: varhaiskantasuomi) er ur-austersjøfinsk og ursamisk sitt felles urspråk.
Varhaiskantasuomi jakaantui myöhäiskantasuomeksi ja kantasaameksi, joiden jatkajia vastaavasti ovat nykyiset itämerensuomalaiset kielet ja saamelaiskielet. Näistä edelliset ovat säilyttäneet paremmin varhaiskantasuomen vokalismin, jälkimmäiset konsonantismin.
Ur-austersjøfinsk vart seinare utvikla til dei noverande austersjøfinske språka, og ursamisk til dei ulike samiske språka. Vokalsystemet i det finsk-samiske urspråket er best bevart i dei austersjøfinske språka, mens konsonantsystemet i det finsk-samiske urspråket er best bevart i dei ulike samiske språka.
Tiedot varhaiskantasuomesta perustuvat historiallis-vertailevan kielitieteen rekonstruktioihin.
Kunnskapen vi har om de finsk-samiske urspråket har vi frå den historisk-samanliknande språkforskinga.
Varhaiskantasuomi on puolestaan uralilaisen kantakielen tytärkieli.
Det finsk-samiske urspråket er den vestlege greina av det finsk-samisk-mordvinske urspråket.
Käytännössä varhaiskantasuomen rekonstruktio ei kuitenkaan poikkea kovin paljon uralilaisen kantakielen rekonstruktiosta ja tällä perusteella on epäilty yhteisen suomalais-saamelaisen kantakielen olemassaoloa.
Mange av dei språklege trekka vi finn i det finsk-samiske urspråket er også til stades i det finsk-samisk-mordvinske urspråket. Frå historiske kjelder veit vi at det har vore snakka fleire uralske språk i det geografiske området mellom det finsk-samiske urspråket og mordvinsk, russiske kjelder frå 800-talet nemnar språka merja og muroma.
Toinen varhaiskantasuomihypoteesin liittyvä ongelma on se, että itämerensuomalaisilla kielillä on saamelaiskielten lisäksi läheinen suhde mordvalaisten kielten kanssa ja periaatteessa näillekin kielihaaroille voidaan rekonstruoida yhteisiä innovaatioita.
Det er mogleg å konstruere eit felles urspråk for ursamisk, uraustersjøfinsk og urmordvinsk (som også har omfatta dei no utdøydde språka), slik at alle dei andre uralske språka har vore utanfor dette urspråket. Om ur-austersjøfinsk og ur-samisk går direkte attende til dette urspråket, og ikkje via eit felles finsk-samisk urspråk er omstridd.
Omistusmuodoissa myös omistettavan luku on ilmaistu.[1]
Possessivformene har uttrykt numerus for både eigar og eigd.[1]
Lähteet
Litteratur
Korhonen, Mikko: Lapin kielen historia
Korhonen, Mikko: Lapin kielen historia. SKS.
Varhaiskantasuomen oletus on kuitenkin koko 1900-luvun ajan kuulunut vertailevan fennougristiikan keskeisiin oletuksiin.
Eksistensen av eit finsk-samisk urspråk har likevel vore ein sentral hypotese i samanliknande fennougristikk gjennom heile 1900-talet.
Se pohjautuu ennen kaikkea Paavo Ravilan ja Erkki Itkosen käsityksiin, joita edelleen kehittivät mm. Mikko Korhonen ja Pekka Sammallahti.
Dette synet går attende til Paavo Ravila ja Erkki Itkonen , og har vorte vidareutvikla av m.a. Mikko Korhonen og Pekka Sammallahti.
Varhaiskantasuomen äännejärjestelmän rekonstruktioista on eräitä erimielisyyksiä, mutta yleisimmin hyväksytty on:
For det finsk-samiske urspråket er det mogleg å rekonstruere følgjande lydsystem.
konsonantit: p t k s s' š c ć č m n ń ŋ δ δ' l r v j vokaalit, ensitavussa: i ü u e o ä a vokaalit, jälkitavuissa: e o ä a
konsonantar: p t k s s' š c ć č m n ń ŋ δ δ' l r v j vokalar, første staving: i ü u e o ä a vokalar, andre staving: e o ä a
Varhaiskantasuomeen voidaan rekonstruoida kuusi sijaa:[1]
For det finsk-samiske urspråket er det rekonstruert følgjande seks kasus:[1]
nominatiivi: * -ø genetiivi: * -n akkusatiivi: * -m lokatiivi: * -nA ablatiivi: * -tA latiivi: * -k, -s
nominativ: * -ø genitiv: * -n akkusativ: * -m lokativ: * -nA ablativ: * -tA lativ: * -k, -s
Genetiiviä on käytetty myös datiivin merkityksessä (osoittamaan epäsuoraa objektia).
Genitiv har vofte brukt også som dativ (for å uttrykke indirekte objekt).
Ilmeisesti objektin sijana on käytetty akkusatiivin ohella myös partitiivia samaan tapaan kuin suomessakin.
Sannsynlegvis har objektet vorte uttrykt både med akkusativ og med eit separat partitivt kasus, evt. med ablativ.
Samantapaista objektin sijan vaihtelua esiintyy mordvassa ja siitä on jäänteitä myös saamelaiskielissä.
Denne kasusvekslinga finst både i austersjøfinsk og i mordvinsk, og det er restar av henne også i fleire samiske språk.
Lukuja on ollut kolme:[1]
Det har vore tre numerus:[1]
yksikkö (singulaari): * -ø kaksikko (duaali): * -k-, -n- monikko (pluraali): * -t (nominatiivissa ja akkusatiivissa), -j (muissa sijoissa)
Eintal (singular): * -ø Total (dual): * -k-, -n- Fleirtal (plural): * -t (i nominativ og akkusativ), -j (i andre kasus)
Myöhäiskantasuomi on itämerensuomalaisten kielten rekonstruoitu kantamuoto, joka haarautui kantasaamen kanssa varhaiskantasuomesta mahdollisesti yli vuosituhat ennen ajanlaskun alkua.
Uraustersjøfinsk (finsk: myöhäiskantasuomi) er det rekonstruerte urspråket for dei austersjøfinske språka.
Germaanisten lainasanojen perusteella sen on päätelty hajautuneen itämerensuomalaisten kielten kantamuotoihin ajanlaskun alun jälkeen.[1] Kielen uskotaan koostuneen kolmesta päämurteesta: eteläkantasuomi, pohjoiskantasuomi ja itäkantasuomi. Niitä puhuttiin laajalla alueella aina nykyisestä Suomesta Inkerinmaalle ja Latviaan.
På bakgrunn av felles germanske lånord i alle dei austersjøfinske språka kan vi tidfeste oppsplittinga av uraustersjøfinsk til etter byrjinga av tidsrekninga vår.[1] Den første oppsplittinga ser ut til å ha vore i ei nordleg, ei sørleg og ei austleg grein, med utbreiing frå dei sørlegaste delane av Finland via områda rundt dagens St. Petersburg og til Latvia.
Viitteet
Fotnotar
Kampakeraaminen kulttuuri on Koillis-Euroopan havumetsävyöhykkeellä noin 5 000–2 000 eaa. vallinnut kivikautinen kulttuuripiiri.
Den kamkeramiske kulturen er ein kultur som er påvist i barskogbeltet i Nordaust-Europa i steinalderen omtrent 5 000–2 000 før notida.
Se ulottui laajimillaan Pohjanlahdelta ja Itämereltä Uralille ja Veikselin suulta Jäämerelle.
På det største var kulturen utbreidd frå Bottenvika og Austersjøen til Ural og frå munningen av Wisla til Polhavet.
Kampakeraaminen kulttuurin astiat ovat koko kulttuurin ilmenemisalueella yhdenmuotoisia, mutta niiden koristeluissa on eroja.
Keramiske kar er over heile området av same form, men det er til ein viss grad variasjon i dekorasjonane.