1840–1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
18chingchangchong，"黎明和黄昏"，等等； 爱沙尼亚语的 第1866,3. 印 1986年)，其中爱沙尼亚rahvamuistendite图案使用(特别是"河边见面"和"语言的烹饪")和 芬兰的神话 ("卡勒瓦拉", Kristfrid ganander的 "Mythologia Fennica")和 antiikmütolo 模型开发pseudomütoloogiline爱沙尼亚jumalatemaailm的。 这些传说的觉醒，也在其他国家kultuuriringkonna的利益 爱沙尼亚民间 对抗和影响viljastavalt两 爱沙尼亚文学 以及视觉艺术。
"Peko" on setu rahvalauliku Anne Vabarna loodud eepos.
《佩科》（Peko）是由Anne Vabarna创作的塞托人民族史诗。
Eepose jutustava ülesehituse pani eelnevalt kokku rahvaluulekoguja Paulopriit Voolaine. Tekst kirjutati üles 1927 etteütluse põhjal ja sisaldab ligikaudu 8000 värssi, ilma ühtlase värsimõõduta. 1930 dikteeris Anne Vabarna veel eepose teise osa.
该史诗由创作者Anne Vabarna口述并由爱沙尼亚民俗收集者Paulopriit Voolaine编纂。第一部分在1927年成文，包含约8000行内容，每一诗行并无固定长短格式。1930年创作者口述了第二部分。
Eepose peategelane, ühtaegu vägimees, talumees, sõjamees, jahimees, koopaerak, kuningas ja prohvet.
史诗的主角，同时是大力士、农夫、战士、猎人、国王和先知
Seejuures aga lülitas ta Peko kristlike kujutelmade süsteemi, kuhu see jumalus varem ei kuulunud. Paul Hagu arvab, et kui Paulopriit Voolaine "oleks üritanud Peko kindlalt jättagi setude müütilisse panteoni kuuluvaks jumalaks, pooljumalaks või ka kultuuriheeroseks, oleks tulnud luua terve uus, setudel olematu ja sellepärast selgelt pseudomütoloogiline struktuur. Kõigele lisaks oleks raske olnud teha toda hüpoteetilist konstruktsiooni vastuvõetavaks laulikule Anne Vabarnale, kes õigeusklikuna oma sisimas oleks seda kindlasti tõrjunud."[3] Eeposes on Peko Essu ja Maarja hoole all, abielu Nabraga teeb Pekost nende väimehe.
佩科的形象由Voolaine根据波罗的海芬兰民族传说中的神灵Peko塑造，这一神灵在塞托地区同样受崇敬。但是佩科原本是原始神话中的异教神、半神或是英雄，而在史诗中却被加入到基督教神话的体系中，而这个基督教神话体系同样是受到原始信仰影响并简化的。在史诗中，佩科受耶稣和玛利亚的护佑，并由耶稣加冕为塞托人的国王。
Nabra
娜布拉（Nabra）
Vaeslaps, Essu ja Maarja tütar, hiljem Peko naine, laulik ja vihmanõid.
孤儿，耶稣和玛利亚之义女，佩科之妻，歌者和女巫。
Põua ajal laulab Nabra vihma välja, aga saadab selle jälle mujale, kui põllud on kosunud. Eepose lõpus jääb Nabra venelaste kätte vangi ja Essu lubab talle peagi Toone hobustega järele tulla.
她在史诗中是大海中央一棵秋天开花冬天结果的神树的化身，在于佩科的婚礼上被耶稣和玛利亚认为女儿。她可以用歌声唤来雨水并将其送至干涸的土地之上。在史诗的结尾，她遭遇俄罗斯人的监禁，耶稣则对她承诺将很快其拯救她。
Essu (Jeesus)
耶稣（Essu）
Taevataat, ainus looja, vaeste abistaja, Peko äi ja nõuandja.
天神，唯一的造物主，贫者的拯救者，为佩科提出许多建议。
Eepose tegevus toimub muistsel ajal, kui Essu veel maa peal käis, et rahvast õpetada, ravida ja aidata:
史诗被设定于遥远的年代，当时耶稣还会降临人间教授技艺、治疗疾病和帮助弱者。
"Peko" avaldati esmakordselt 1995 Soomes.
《佩科》于1995年首次出版于芬兰。
Hiljem elab Peko Essu seadust mööda, võtab naiseks vaeslapse, Essu ja Maarja tütre, ning läheb Essu käsul ka sõtta. Pärast sõda kroonib Essu Peko setode kuningaks ja saadab talle prohvetliku unenäo, et Peko saaks rahvale mäejutluse pidada ja nende tulevast elu seletada. Kui Peko oma koopas igavesse unne heidab, nutab ka Essu, sest tema ristilöömise aeg on ligidal:
耶稣曾照顾幼年的佩科并且为他取名，佩科安耶稣的命令参与战争，并在战后由耶稣加冕为塞托之王。耶稣也曾为佩科降下预言之梦，让他知道自己民族未来的命运。
Maarja
玛利亚（Maarja）
Essu kaaslane, temaga võrdväärne jumalus.
耶稣之配偶，与前者同等的神灵。
Kuigi Maarjat eeposes sageli nimetatakse, ei tegutse ta kuskil iseseisvalt, vaid käib alati Essuga koos. Paljudes paarisvärssides on Essu sõnad ühtlasi Maarja sõnad, ilma et neid oleks teineteisest eristatud (Essu lausi meelestäni, Maarja meele poolõstani). Tema nimi esineb ka kujul Maaŕa ja Marija.
尽管在史诗中常被提及，但是没有有关她的单独情节，而总是伴随耶稣出现。
Jorosk
尤罗斯克（Jorosk）
Peko ja Nabra vanem poeg.
佩科和娜布拉的长子。
Jorosk on isaga sarnane vägimees, Peko "julgõ poig". Jorosk läheb koos emaga Pekot venelaste käest päästma ja saab põgenemise käigus surma.
与其父相似的大力士，是一位勇者。曾于母亲一起前去从俄罗斯人手中救出，死于逃亡途中
Saamislugu
创作过程
Merosk
莫罗斯克（Merosk）
Peko ja Nabra noorem poeg, kandlemängija, Essu väimees.
佩科和娜布拉的幼子，善于弹琴。
Kuid Merosk ei lähe ema ja vennaga Venemaale isa päästma, vaid jääb Peko liivakoopasse varjule. Hiljem võtab Merosk naiseks vaeslaps Anne, Essu ja Maarja tütre. Essu peab Meroskit heaks väimeheks (väega kai hüäst väümehest, kulla kodotütre mehest).[8]
在史诗中总是与哥哥尤罗斯克一起出现，但是没有与其一同前往搭救父亲。他娶耶稣与玛利亚的义女安娜为妻。
Anne
安娜（Anne）
Vaeslaps, Essu ja Maarja tütar, Peko noorema poja Meroski naine.
孤儿，耶稣和玛利亚义女，佩科幼子莫罗斯克之妻。
Ta õhutab Meroskit venna leinamist lõpetama, et hakata jälle kannelt mängima. Siis palub Merosk Annet endale naiseks. Anne küsib Essult abiellumiseks luba, Essu on hea meelega nõus ja kingib Annele pulmade puhuks Kires-lehma.
她在史诗中出现于佩科加冕之后。莫罗斯克向其求婚，安娜在询问过耶稣之后答应，耶稣在其婚礼上以耕牛为礼物。
Sündmustik
情节
1921 tehti Tartus Emakeele Seltsi koosolekul ettepanek toetada setokeelset kirjandust ja koostada seto lugemik. Lugemiku koostamise võttis enda peale Paulopriit Voolaine, kes muuhulgas kirjutas lugemiku jaoks regivärsilise lugulaulu "Kuningas Seto". 1927 tutvus Voolaine lauluema Anne Vabarnaga ja tal tekkis uus idee, kuidas seto eepost luua: eepose teksti võiks sõnastada laulik, kellele antakse ette sobiv teema ja sündmustik.[1] Sama aasta veebruaris saatis ta Annele kirja, kus oli visandatud eepose tegevustik.
1921年，塔尔图母语协会开始支持塞托地区的塞托语文学创作并编纂塞托语读物。这一工作由Paulopriit Voolaine主动承担，他此前创作过鲁诺诗体塞托语读物《塞托之王》。1927年，他与乡村歌者Anne Vabarna结识，随即萌生了让乡村歌者根据特定的主题与事件创作史诗的想法。同年二月，他在信中向后者提议创作史诗。（1）
"Anne oli kirjaoskamatu. Lugulaulu loomine käis Anne peas, tagasi pöördumine juba kirjapandu juurde sai toimuda ainult lauliku poja vahendusel, kes võis ema soovi korral talletatust mõnda kohta ettelugemisega mälu jaoks värskendada, aga mitte rohkem."[2] Nii ei saanud Anne Vabarna teksti varasemaid osi kuigivõrd viimistleda ega muuta. Seepärast on "Peko" Paul Hagu arvates ehtsam rahvaluule kui Elias Lönnroti koostatud "Kalevala".
收到Voolaine的信后， Vabarna开始了构思创作。史诗的文本基本由其子19岁的Ivo根据母亲的口述记下。“Anne不会读写，她为史诗打下腹稿并口述，而记录工作只能通过他的儿子完成，后者仅仅会根据母亲的意愿对文本作出极少的调整”。（2）因此作者并不会对已经完成的部分做出内容或词藻上的修改。因此一些民俗学家认为，《佩科》是比Elias Lönnrot的《卡勒瓦拉》更加纯正的史诗。
Eepose tekst sai valmis Anne Vabarna 50. sünnipäevaks, kuid jäi siis Eesti Kirjandusmuuseumi kogusse. "Peko" avaldati esmakordselt 1995 Kuopios, teksti toimetasid Paul Hagu ja Seppo Suhonen. Põhitekst jagati 29 peatükiks, millele liitub veel 14 katket ja ballaadi.
史诗的文本在作者50岁生日时完成，手稿收藏于爱沙尼亚文学博物馆。《佩科》在1995年于芬兰库皮奥斯出版，文本由Paul Hagu和Seppo Suhonen整理。史诗包含29章，以及独立的14个小节或歌谣。后来史诗由Seppo Suhonen译为芬兰语并于2006年在赫尔辛基出版。
Eepose teise osa pani kirja Anne 15-aastane poeg Mihkel.
史诗的第二部分由作者15岁的儿子Mihkel记录。
Tegelased
角色
Peko
佩科