Adriane Lopes (29. juuni 1976 ) on Brasiilia advokaat, kes on praegu alates 2. aprillist 2022 Campo Grande linnapea [1] .
Adriane Barbosa Nogueira Lopes[1], numele complet al Adriane Lopes (Grandes Rios[2], 29 iunie 1976) este un avocat brazilian, care este în prezent primarul orașului Campo Grande din 2 aprilie 2022[3].
Tõlketegevus
Traduceri
Fotod
Fotografii
Luuretegevus
Spionaj
Aleksander Kurtna haud
Mormântul lui Aleksander Kurtna
Aleksander Kurtna (sünd. Kurson) (20. oktoober 1914 Räpina – 31. jaanuar 1983 Tallinn) oli eesti tõlkija ja polüglott[1].
Aleksander Kurtna (născut Kurson) (20 octombrie 1914 Räpina – 31 ianuarie 1983 Tallinn) a fost un traducător și poliglot estonian.[1]
Kurtna sündis Räpinas (ristitud Räpina õigeusu kirikus) põllutööametniku perekonnas.
Kurtna s-a născut la Räpina (fiind botezat în biserica ortodoxă din Räpina) într-o familie cu origini mixte.
Kurtna isa oli eestlane ja luterlane, ema venelane ja õigeusklik.
Tatăl său era un estonian luteran, iar mama sa o rusoaică ortodoxă.
Aastatel 1921–1923 õppis ta Kuressaare algkoolis, aastatel 1923–1925 Valga algkoolis, aastatel 1925–1927 Petseri gümnaasiumi ettevalmistusklassis, aastatel 1928–1930 Võru Õpetajate Seminaris, aastatel 1930–1932 Petseri gümnaasiumis.
A urmat școala primară la Kuressaare (1921-1923) și la Valga (1923-1925), apoi gimnaziul la Petseri (1925-1927), Võru (1928-1930) și Petseri (1930-1932) și ulterior Seminarul Teologic din Petseri (1933-1935).
Aastatel 1933–1935 õppis ta Petseri vaimulikus seminaris. Aastal 1935 sai ta stipendiumi õppimaks Vatikanis ja läks ettevalmistavateks õpinguteks Lvivi Ülikooli.
În 1935 a primit o bursă pentru a studia la Vatican și a urmat studii pregătitoare la Universitatea din Liov.
1936. aastal siirdus ta õppima paavstlikku kolleegiumisse Russicumi, 1939. aastal sai ta Vabariigi Presidendilt Konstantin Pätsilt stipendiumi uurimistööks Vatikani arhiivis[2].
În 1936 a mers la studii la Colegiul Papal Russicum, iar în 1939 a primit o bursă de cercetare în arhivele Vaticanului din partea președintelui republicii Konstantin Päts.[2]
Pärast vabanemist Siberi vangilaagrist 1954. aastal naasis Kurtna Eestisse ja asus tegelema kirjandusega. 1957. aastal ilmus tema järelsõnaga Giovanni Boccaccio "Dekameron" Johannes Semperi tõlkes.
După ce a fost eliberat dintr-un lagăr din Siberia în 1954, Kurtna s-a întors în Estonia și a început să se ocupe cu activitatea literară.
Kurtna suri 31. jaanuaril 1983 ja ta maeti 4. veebruaril Tallinna Metsakalmistu kirjanike künkale.
Kurtna a murit la 31 ianuarie 1983 și a fost îngropat pe 4 februarie în cimitirul scriitorilor din Tallinn.
Aleksander Kurtna kasvas üles eesti-vene segaperekonnas.
Aleksander Kurtna a crescut într-o familie mixtă estoniano-rusă.
Aleksandri isa Viktor Aleksander Kurson sündis Viljandimaal Pöögle vallas 1887. aastal. Õppis Venemaal Uspenski põllutöökoolis ja töötas enne Esimest Maailmasõda Venemaal ja Eestis mõisavalitseja ja põllutöö inspektorina.
Tatăl său, Viktor Alexander Kurson, s-a născut în Viljandimaa Pöögle în 1887, a urmat un colegiu agricol și a lucrat înainte de Primul Război Mondial în Rusia și Estonia ca agronom, administrând o moșie.
Sõjaväeliselt auastmelt oli ta nooremleitnant.
El a avut gradul de locotenent.
Aleksandri ema Eugenia (sündinud 1891) elas perega kuni 1922. aastani Tuula kubermangus.
Mama lui Aleksander, Eugenia (născută în 1891) a locuit până în 1922, împreună cu familia sa, în Gubernia Tula.
Aleksandri isa Viktor osales Esimeses Maailmasõjas ja lahkus 1918. aastal samuti Venemaale.
Tatăl lui Aleksander, Viktor, a participat la Primul Război Mondial și a plecat în 1918 în Rusia.
Kui Kursonid (1935. aastal eestindatud Kurtnaks) Eestisse ümber asusid (1922), oli Aleksander 6-aastane, tema 4-aastane õde Veera sündis Tuulas.
Când familia Kurson (redenumită Kurtna în 1935 potrivit normelor estoniene) s-a mutat în Estonia în 1922, Aleksander avea 7 ani și sora sa, Vera, 4 ani.
Aleksander, Veera ja ema olid õigeusku, isa luterlane.
Aleksander, Vera și mama ei erau ortodocși, în timp ce tatăl era luteran.
Pere kodune keel oli Venemaal ilmselt vene keel, sest ema ümberasumisel eesti keelt ei rääkinud.
Limba vorbită în casă era probabil limba rusă, deoarece mama sa nu vorbea estoniana.
Isa Viktor seevastu oskas nii kõnes kui kirjas eesti, vene ja saksa keelt.
Tatăl lui Viktor, prin contrast, știa să scrie și să vorbească estoniana, rusa și germana.
Hiljem sündis Kurtnatel Eestis veel kaks poega Jüri (1923) ja Nikolai (1924).
Mai târziu s-au născut alți doi copii în familia Kurtna: Jüri (1923) și Nikolai (1924).
Kurtna õppis aastatel 1933–1935 Petseri vaimulikus seminaris sooviga saada õigeusu preestriks.
Kurtna a urmat studii în perioada 1933-1935 la Seminarul Teologic din Petseri, dorins să devină preot ortodox.
Sellel perioodil aktiveerusid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) ja Rooma-Katoliku Kiriku kokkupuuted. Rooma-Katoliku Kirik alustas Eestis uniaadisihilist idariituse misjonitegevust, mida Eestis juhtis jesuiitide ordu.
În această perioadă a activat în Biserica Ortodoxă Estoniană (EAÕK) și a participat în paralel la slujbe oficiate de Biserica Romano-Catolică.
Väidetavalt säilitas EAÕK Rooma-Katoliku Kiriku lähenemise suhtes ettevaatliku ning valdavalt kriitilise hoiaku.
Biserica Romano-Catolică începuse o activitate de misionariat în Estonia, aici stabilindu-se membri ai ordinului iezuit.
Konvertiite aga esines, nende hulgas Kurtna[3]. Kurtnaga koos vahetas konfessiooni teinegi Petseri seminarist Juhan Raidal.
Relațiile dintre Biserica Ortodoxă Estoniană și Biserica Romano-Catolică erau delicate, marcate de o atitudine critică.
Mõlemad kavatsesid pärast Petseri seminari lõpetamist sõita õppima Rooma, eesmärgiga hakata tulevikus Eestis katoliku idariituse preestriks.[4] Veel samal aastal (1935) astus Kurtna Poolas Dubnos asunud Paavstlikku Idaseminari. 1936. aastal kutsus jesuiitide ordu Kurtna Rooma ja võimaldas talle stipendiumi õppimaks Paavstlikus Kolleegiumis Russicum.
Au existat unele convertiri, printre care și cea a lui Kurtna.[3] Kurtna studia la Seminarul Teologic din Petseri, dar își dorea să studieze la Roma pentru a deveni preot catolic.[4] În același an (1935) Kurtna se afla în Polonia pentru a urma cursurile seminarului din Dubno.
1940. aastal otsustas jesuiitide ordu Kurtnat siiski mitte vastu võtta, kuna noormehel puudunud sisemine tahe preestriks saada[5]. Arvatakse, et Kurtna viibis aastatel 1939–1942 Vatikanis[6].
În 1936 conducerea Ordinului Iezuit l-a chemat pe Kurtna la Roma și i-a oferit o bursă pentru a studia la Colegiul Pontifical Russicum.
Ometi esitatakse Nõukogude uurimisorganite poolt piiskop Profittlichile süüdistus, et ta olevat varjanud "Nõukogude võimuorganite eest kultuseteenri Kurtna kavatsust põgeneda illegaalselt Soome kaudu Itaaliasse" [4].
În 1940 Kurtna nu fusese acceptat încă în Ordinul Iezuit, deoarece tânărul nu avea o dorință interioară de a deveni preot.[5] Se crede că Kurtna a trăit în perioada 1939-1942 la Vatican[6].
Pekka Erelti andmetel oli Aleksander Kurtna Teise Maailmasõja ajal Vatikanis elades algul Nõukogude Venemaa, seejärel aga Saksa spioon.
Jurnalistul Pekka Erelt susține că Aleksander Kurtna a activat în timpului celui de-al Doilea Război Mondial ca spion sovietic și apoi german.
Kui 1940. aastal katkes Eestist saadav stipendium, hakkas vastutasuks Kurtna liitumise eest Nõukogude spioonivõrguga teda rahastama NSV Liidu Teaduste Akadeemia.
Când Estonia a fost ocupată în 1940, Kurtna s-a alăturat rețelei de spioni sovietici, fiind finanțat de Academia de științe a URSS.
Suvest 1941 juunini 1942 töötas ta aga sakslaste heaks.[5] 30. juunil 1942 Kurtna vahistati ning saadeti 15. augustil 1943 sõjatribunali ette.
Din vara anului 1941 până în iunie 1942 a lucrat pentru germani.[5] "Being a multi-master, servant, he really betrayed them all. You might think that he kind of enjoyed this great game of combinations."
Aastatel 1944–1954 jätkus ta vangistus Siberis Norilskis.[5].
La 30 iunie 1942 Kurtna a fost arestat și trimis la 15 august 1943 în fața unui tribunal militar.
Pekka Erelt kirjutab: "olles mitme isanda teener, pettis ta tegelikult neid kõiki.
În perioada 1944–1954 a fost deținut în lagărul din Norilsk (Siberia).[5] Pekka Erelt a scris: „a avut un număr mare de stăpâni, dar i-a trădat pe toți.
Võib arvata, et ta omamoodi nautis seda suurt kombinatsioonide mängu"[7].
S-ar putea crede că acesta a fost un mare joc de combinații".[7]
Peale vangistusest vabanemist pühendus Kurtna tõlketegevusele.
După eliberarea din captivitate, Kurtna s-a dedicat activității de traducător.
Aleksander Kurtna on tõlkinud eesti keelde arvukalt kirjandusklassikat, nii proosat, draamat kui ka luulet.
Aleksander Kurtna a tradus în limba estoniană mai multe poezii, drame, proze și romane din literatura clasică.
Kurtna tõlgitud autorite hulka kuuluvad Friedrich Dürrenmatt, Luigi Pirandello, Dante Alighieri, Bolesław Prus, Sławomir Mrożek, Giordano Bruno, Eugène Ionesco, Miguel de Cervantes Saavedra jpt.
Printre autorii traduși se numără Friedrich Dürrenmatt, Luigi Pirandello, Dante Alighieri, Bolesław Prus, Sławomir Mrożek, Giordano Bruno, Eugène Ionesco, Miguel de Cervantes Saavedra și mulți alții.
Kurtna valdas juba noorena suurepäraselt vene, ukraina, poola, saksa, itaalia ja ladina keelt ning mõistis prantsuse, inglise, uuskreeka ja soome keelt [7]. Mõningatel andmetel mõistis ta 26 keelt[8].
Kurtna cunoștea perfect mai multe limbi străine precum rusa, ucraineana, poloneza, germana, italiană și latina și înțelegea franceza, engleza, greaca modernă și finlandeza.[7] Potrivit unor surse cunoștea 26 de limbi.[8]
Teatriliit asutas 1988. aastal Ülev Aaloe, Paul-Eerik Rummo ja Mati Undi ettepanekul Aleksander Kurtna nimelise auhinna.
Asociația Teatrală a instituit în 1988 premiul Aleksander Kurtna, la propunerea lui Ülev Aaloe, Paul-Eerik Rummo și Mati Unt.
See antakse näidenditõlgete eest, millest vähemalt üks peab olema samal hooajal ka lavastatud.
Acesta va fi decernat pentru traducerea de piese de teatru, dintre care cel puțin una trebuie să fie reprezentată pe scenă în același sezon.
Eeldatakse pikka draamatõlke kogemust, auhinna võib saada ka mitu korda.[9]. Auhinna esimene laureaat oli Edvin Hiedel.
El omagiază o activitate îndelungată de traducere teatrală, putând fi decernat de mai multe ori.[9] Primul câștigător al premiului a fost Edvin Hiedel.
Selle on saanud ka näiteks Ott Ojamaa, Mihkel Mutt, Mati Unt ja Ülev Aaloe.[9]
El a fost decernat ulterior lui Ott Ojamaa, Mihkel Mutt, Mati Unt și Ülev Aaloe.[9]
Aleksander Kurtna nimeline auhind
Premiul Aleksander Kurtna
Usutegevus
Activități religioase
Tunnustused
Distincții
1934–1940 õppis ta TÜs eesti kirjandust ja 1948–1950 TRÜs bibliograafiat ja raamatukogundust.[2]
A urmat studii de literatură estoniană la Universitatea din Tartu în perioada 1934-1940 și apoi studii de bibliografie și biblioteconomie în perioada 1948-1950.[2]
1947–1968 oli ta ENSV Riikliku Raamatukogu vanembibliograaf ja 1968–1983 peabibliograaf.[2]
În perioada 1947-1968 a fost bibliograf principal al Bibliotecii Naționale a RSS Estone, iar în anii 1968-1983 a fost bibliograf șef.[2]
Ta on koostanud muu hulgas mitme eesti kirjaniku (näiteks A. H. Tammsaare) personaalbibliograafia.[2]
El a realizat, printre altele, bibliografia personală a mai multor scriitori estoni (printre care A. H. Tammsaare).[2]